Teretulemast Maanteehunti pardale.

Oma kodumaalt Soomest Eestisse külla tulles on mul alati tunne, nagu saabuksin koju. See tunne on lausa nii tugev, et ühe sõbra sõnul olin ma eelmises elus tõenäoliselt kas väravapost Taagepera lossis või sulane mõnes Põlvamaa mõisas. Iga reis Eestisse on mulle tõeline elamus ja ma naudin sellest kõiki hetki.

Mõned Maanteehunti juttudest on saanud alguse ja teemad Eestist. Juttude taustal on kõlanud Albert Uustulndi ning Raimond Valgre kaunis muusika. Praeguseks on mu raamatud välja antud Soomes ja Soome keeles. Soojalt soovin et ükspäev saaksid ka sina lugeda Maanteehunti jutte Eesti keeles.

Sõbralikult tervitades

Ari H. Heinonen,

Bussijuht, Maanteehunt

*   *   *   *   *   *   *   *   *   *   *   *.

See lugu ei ole algusest lõpuni pliiatsist välja imetud. Loodetavasti ei pea ükski kaasinimene järgnevaid sündmusi siiski omal nahal üle elama (autori märkus).

 *   *   *   *   *   *   *   *   *   *   *  *

Näol jalgrattaleiutaja lai naeratus, teatas Liljeqvist juhiluba küsivale politseikonstaablile, et jäi loast ilma poolteist aastat tagasi pärast kolmandat trahvi. Ühe neist sai ta mootorsaani, teise järelkäruga sõiduauto ja kolmanda ühel suveööl täiesti tühjal teel tööauto roolis, ning sel viimasel korral registreeris üleastumise posti otsa kinnitatud liikluskaamera.

Politseikonstaabel jäi Liljeqvisti natukeseks hämmastunult vaatama ja palus tal siis kõrgustest alla maapinnale laskuda. Liljeqvist täitis korralduse ilma, et naeratus oleks tema näolt hetkekski lahkunud, mis ajas konstaabli sedavõrd segadusse, et kui Liljeqvist alla jõudes talle terekätt pakkus, torkas too pikemalt mõtlema oma käe Liljeqvistile pihku.

Teine konstaabel, kes pisut eemal alkomeetrit näperdas, köhatas. Mitte selleks polnud nad tööle tulnud, et autojuhtidel kätt suruda. Esimene konstaabel tõmbas oma sõrmed Liljeqvisti suurest kämblast tagasi. Liljeqvisti käsi ei olnud pesemata. Ometi pühkis politseinik peopesa vaistlikult vastu siniste vormitunkede tagumikku.

Teine konstaabel köhatas veelkord. Nüüd paluks korralikult puhuda. Suuotsik oli juba alkomeetri külge ühendatud. Liljeqvist hammustas plastmassi ja puhistas korralikult. Masinavärk vingatas pahaselt.

Tulemus oli ümmargune null. Ka teisel katsel jäi seis samaks. Kahe paari silmadega üle vaadatud ja alkomeetriga kontrollitud selge peaga mees. Selge nagu seebivesi. Hea, et niigi hästi.

Peatumiseks märku andnud politseipatrulli mõtteid ennetades, oli Liljeqvist kabiinist välja ronides digikaardi kaasa haaranud. Enne, kui kumbki sinises vormis meestest seda küsida jõudis, sirutas Liljeqvist plastmasslapaka tuttuue lugeja poole.

Poolemeetrine väljatrükk kinnitas pärast pooletunnist uurimist, et nelikümmend aastat tagasi sündinud Göran Arvid Liljeqvist on maanteede laitmatu kangelane, teinud tööd minuti pealt, pidanud kohustuslikke puhkepause ja maganud oma üheksat tundi selleks ette nähtud ajal. Selle mehe teenistuskäik oli plekita. Kahtlane, aga tõsi.

Aga juhiluba. Selle probleemi lahendamisel polnud tolku siirastest silmadest ega südantsulatavast naeratusest, mis endiselt mehe näol õitses, samal ajal, kui tema selja tagant vuras mööda üks rõõmsalt metsasarvel tervitusi tuututav suur veoauto teise järel.

Konstaablid palusid Liljeqvistil korrata seda, mida ta natukese aja eest oli oma kõrgustest juba teatanud. Liljeqvist kandis sama loo sõna pealt uuesti ette, ise ikka laialt naeratades. See äratas vormirõivais korrakaitsjais suurt imestust. Miks peaks mehel, kellelt politsei on juhiloa ära võtnud, lubadeta roolis istudes nägu särama nagu juudi jõulupuu? Kas mehel on ikka pööningul kõik korras?

Otsekui kuulajate mõtteid lugedes kinnitas Liljeqvist, et tema peaga on kõik korras ja lubas selgitada oma naeratuse tagamaidki, kui politseihärradel juhtub olema paar minutit vaba aega. Liljeqvistil endal olla aega küll, et pisut kauem juttu ajada, kui sai juba kord kinni peetud ja kiiremad asjadki korda aetud. Sõidugraafiku venimist ei hakanud Liljeqvist jutuks võtma. Oli ta ju seekord lisakuludeta hakkama saanud.

Konstaablid jäid kindlaks seisukohale, et esmajärjekorras tuleks lahendada juhiloa probleem. See oli praegu kõige pakilisem küsimus. Küllap roolikeeraja irvitus omal ajal niigi selgituse leiab. Pealegi, seda ei öeldud küll kõva häälega välja, küllap too naeratus juba mehe näolt pühitakse, kui ta sõiduõiguseta autorooli istumise eest oma trahvi kätte saab. Tegemist oli tõsise rikkumisega. Professionaalsele autojuhile pealegi veel eriti häbiväärsega.

Liljeqvist märkis, et mis kiiret siin enam, kui maailm juba loodud. Tema loole kuluks kõigest mõni minut. Liljeqvist lubas rääkida nii üksikasjalikult, et täpsustavaid küsimusi polekski vaja. Konstaablid jäid nõusse, kuna mees kord juba nii kenasti palus. Liljeqvist torkas kurgupastilli suhu. Suitsetamise oli ta maha jätnud. Politsei mentooliga eukalüptist ei hoolinud. Lugu hakkas hargnema jutustaja kunsthammaste vahel keerleva pöidlaotsasuuruse karamelli klõbina saatel.

Isa andis oma laia maailma suunduvale pojale kolmsada meetrit edumaad. Tänu ohtrale kaasavarale tuli laias maailmas hakata mõtlema, kuidas jõuda jõukuse ja õitsenguni.

Maunula nime kandvas Helsingi magalas tundis paneelmaja korterinaaber kruusaautoga meest, kes otsis juhti haagisega kallurile. Esimene palk laoti kõveraks väänatud telje eest pihku juba teisel tööpäeval. Ka vägisõnadega ei hoitud kokku. Kui asja lähemalt uuriti, selgus, et telje oli eelmisel päeval Pyhtäänkorventiel Vianori õuel tuksi keeranud peremees ise. See jääb juba Vantaa valla poolele lennujaama kõrvale. Liljeqvistil oleks teoreetiliselt olnud võimalik jätkata teematerjalide vedaja karjääri. Aga ta oli juba jõudnud peremehele head ja paremat soovida.

Kui otse välja öelda, siis saatis Liljeqvist häälekalt kahjutasu nõudva automehe saatana saba alla, virutas kindad astmelauale ja tõstis järgmine kord jala Nissan Cherry siduripedaalilt Kerava linnakese bensiinijaamas. Maanteesöökla leti taga volksutas silmi Jyväskylä kandist töö järel Soome ülerahvastatud lõunaotsa kolinud sirge selja ja ümara taguotsaga vaba ja vallaline Irmeli. Kolme kuu pärast oli Irmeli Liljeqvisti kahetoalise korteri uhkus ja aastapäevad hiljem tema esimese lapse ema.

Tööd maailmas jätkub, kui mees tahab tööd teha. Liljeqvistil polnud aega kodus diivanit soojendada. Katus ei seisa ise pea kohal püsti ja elu peab ka muidu edasi viima. Mõne aasta pärast, kui elu oli kolme lapse jagu edasi viidud ja korterinaabreid samavõrra öösiti ärkvel hoitud, tekkis Irmeli ja Liljeqvisti armastusse esimene mõra. Osalt oli see Liljeqvisti enda süü. Liiga palju välismaa treileriotsi ühtejutti. Nende vahel jäi liiga vähe aega pereelule.

Aga mitte ainult see. Ühel tööreisil eksis Liljeqvist Rootsi laeval kuuenda käsu vastu. Teate küll seda katekismuse kohta, kus hoiatatakse ligimese vara himustamise eest.

Tax free kaupluse järjekorras mehe kaenlasse tekkinud kruiisitujus abielunaine imes Liljeqvistile une pealt maasika vasemale kannikale. Irmeli märkas seda, teadagi, ja teatas aega viitmata, et kolib välja, esialgu nõo juurde Leppävaarasse ja selt aadressile, mida Liljeqvistil pole vaja teada. Jõulukingitused lastele ja alimendid jõuavad väga hästi kohale ka panga kaudu. Kontonumbri kirjutas Irmeli punase aerosoolvärviga elutoa kipsplaadist seinale. Sinna see jäigi, korteriperemehele imetleda, kui Liljeqvist kolis väiksemasse ja odavamasse korterisse, mis asus ühes paneelmajas Korso linnaosas Vantaas.

Kinnisvarahaldusfirma majahoidja, Ilomantsist pealinnale lähemale triivinud prillipapast magalapsühholoog lohutas Liljeqvisti madratsi tassimise vahepeal tõdemusega, mida napima huumorimeelega mees oleks võinud ilkumiseks pidada. Aga Liljeqvisti ei liigutanud see tol hetkel ei ühele ega teisele poole. Kes häid aegu mäletab, elab üle ka halvad. Tõsi ta ju on, kui järele mõelda. Ühetoalise keldrikorteri uks kolksatas majahoidja kannul kinni. Liljeqvisti nägu kiskus kontrollimatult naerule.

Nüüd lähme korraks tagasi kiirtee taskusse. Kaks politseinikku köhatasid kannatamatult. Veokijuhi lugu tundus liikuvat alles esimestel meetritel. Tehti voodit, askeldati aknakardinatega, küüriti harjaga klosetipotti ja kontrolliti taaskasutuskeskusest ostetud puitlaastplaadist raamaturiiuli vastupidavust kastitäie Kalle Päätalo „Iijoki“ sarja raamatutega. Lõpuks, kui koduseinte vahel kõik pealtnäha korras, tatsati Korsola keldribaari kannutäie külma õlle järele.

Hingetõmbepaus keset maailma hullust. Proovi õige ise, mis tunne on kodu kellegi teise seinte vahel sisse seada, ise samal ajal oma ämbrisseastumisi kahetsedes. Vägisi hakkab kurk tolmama.

Konstaablid jäid kaastundega kitsiks. Neil hakkas kannatus katkema. Terve päeva ei kavatsenud nad seda jorinat kuulata. Kui mees kohe asja juurde ei jõua, on aeg siirduda kohta, kus asjad saavad selgeks ametlikult ja irvitamata.

Naeratus Liljeqvisti näolt ei kadunud ka siis, kui aastaid rooli taga leiba teeninud mees oli sunnitud direktiivikoolitusel kaitsma oma kutseoskusi endast poole noorema paberimäärija ees. Too naeratus täitis heauskse paberimäärija unenägusid õudusega veel mitu nädalat hiljemgi. Maanteeröövli habemega ääristatud südamlik, valgeid hambaid välgutav naeratus muutus unenäos hundiirveks, mille valgete kihvade taga laperdasid punased kurgumandlid.

Elukutseline autojuht keeras paberist välja ja pistis põske teise kurgupastilli. Päike paistis armsasti ja isegi mõni sääsepirin oli maantee äärde ära eksinud. Elu tundus olevat ilus. Liljeqvist oleks tahtnud enda ees seisvaid korrakaitsjaid emmata. Aga seda oleks ehk peetud kallaletungikatseks. Nii jätkas ta oma lugu.

Naervat suud on kenam vaadata kui nutvat. Nii oli olnud Liljeqvisti vanaemal kombeks oma eluajal öelda. Liljeqvist polnud ilus mees, mitte sinnapoolegi, aga inetuse eest polnud talle veel keegi trahvi teinud. Nii mõnegi teise asja eest küll. Kakskümmend meetrit üle maantee ST1-e tanklasse oli üks selline asi.

Liljeqvist tegi esivanemate maadel puid ja vedas neid mootorsaaniga välja. Suitsev Ockelbo tahtis vahepeal tankida. Bensiinijaam oli teisel pool teed. Paraku juhtus just samal hetkel mööda sõitma politseipatrull. Küttepuude lõpliku hinna määras järgmisel sügisel halukoorma all nagiseva Muuli järelkäru vasak tagatuli. Minnes see veel põles ja isegi suunatuli töötas. Kuskil tee peal lamp plaksatas. Sinine vilkur sõitis auto järel hoovi.

Liljeqvist oli kohvi keetnud, leidus ka küpsiseid. Aga sinises mundris meeste jaoks oli tähtsam puhas trahvikviitung musta pastapliiatsiga ära määrida. Sama pliiatsiga kritseldas Liljeqvist oma nime vestluse lõpetuseks joonele paberi alumises servas.

Veidi aega enne trahvide aegumist sähvatas liikluskaamera Lapuas Tamppari Shelli sirgel. Kaheksakümne alal juuksekarva võrra lubatust rohkem. Nulltolerantsi ei kõigutanud ei suveöine aeg, pool kolm öösel, ega see, et kahest eelmisest trahvist oli möödas peaaegu kaks aastat.

Üldsuse huvid eeldasid karistust. Kutseline autojuht peab eeskujuks olema. Neid kahte asja rõhutas öövalvurist juristiks õppinud kõrge politseiametnik, kes oma sinisest vormist tulevat õigust kasutades autojuhi letti võttis. Liljeqvist ei kuulanud pagunitega härra monoloogi. Tema peas keerlesid tähtsamad asjad. Kuidas maksta üüri ja alimente, kui juhiluba politseijaoskonna riiulil tolmu kogub?

Kahe kuu pärast oli Liljeqvisti mobiiltelefon pilgeni täis endise abikaasa pipraseid sõnumeid maksmata alimentide asjus. Rahu saabus alles siis, kui operaator tasumata arvete pärast lepingu lõpetas. Üüri maksmiseks müüs ja pantis Liljeqvist kõik, mis korteris leidus, välja arvatud Kalle Päätalo „Iijoki“ sarja raamatud. Raamaturiiuli puitlaastplaadid paindusid massieepose raskuse all ähvardavalt. Puitlaastplaadi leiutajale tuleks vastu kõrvu anda.

Korso paneelmaja alumisel korrusel elati rahulikku ja õige tagasihoidlikku kodust elu. Kui sittumine maksaks penni, tuleks oksendada, võttis Liljeqvist olukorra kinnisvarahooldusfirma majahoidjale kokku. Majahoidja tundis südamest kaasa ja kutsus Liljeqvisti Inkoosse kalale. Liljeqvist läks. Hea, et läks. Pea sai lainete laksumist vaadates puhata. Rahumeelne kalasemu popsutas tuuleklaasiga mootorpaadis välja merele, ise samal ajal rääkides, kuidas Nuorajärvest Ilomantsis tõmmatakse rääbist välja nagu nööri.

Inkoo seljalt sikutati paati meetrine haug ja mõned suured ahvenad. Liljeqvist viis saagi koju ja sõi esimest korda mitme nädala tagant kõhu punni. Külmkappi jäi veel isegi natuke tagavaraks. Enne seda polnud seal muud, kui elektrivalgus. Öölampi kustutades heitis Liljeqvist pilgu ema, mõne aasta eest lahkunud kadunukese, kingitud seinapildile. Pildil söötsid tüdruk ja poiss linnukest. Pildi alla oli kirjutatud: „Jumal valvab meie üle.“ Liljeqvisti arvates oli see päris hästi öeldud.

Mõnikord valvab Jumal inimeste üle õige imelikul moel. Järgmisel päeval sai kellelgi noorel ja räbaldunud nullsaldo omanikul oma kehva majandusliku olukorra peale süda lõplikult täis ja ta virutas esimesele vastutulijale kolmveerandliitrise Carillo pudeliga vastu vahtimist. See esimene vastutulija juhtus olema raamatukogust koju jalutav Göran Arvid Liljeqvist. Läksid nii hambad, prillid kui nina ja meelemärkus muidugi kõigepealt. Järgmine mälupilt oli Peijakse haiglast.

Liljeqvist lamas neli nädalat valgete linade vahel valmistoidu peal. Majandusliku kitsikuse tõttu auku vajunud põsed kogusid juba ümarust ja värvi. Haiglatoit, lahja püreesupp hambutusse suhu, maitses saatusest räsitud näljasele ka ilma soolata. Tõeline pidu algas aga siis, kui kinnisvarahaldusfirma majahoidja tõi külakostiks soolatoosi. Pooliku suitsupaki viskas Liljeqvist prügikasti ega ostnudki enam uut. Sigaret nägi tühjade igemete vahel kohtlane välja.

Õdedele heidetud kilavad pilgud jäidki ainult pilkudeks, sest mees vaatas vahepeal peeglisse. Oleks olnud idiootlik sellise näoga voodis lamades kedagi kohtama kutsuda. Pealegi ei pea kriisiolukorras sõlmitud suhted kuigi kaua vastu. Kui Liljeqvist haiglast välja kirjutati, ulatas ta osakonna personalile tänutäheks assortiikarbi ja tohutu roosikimbu. Raha selleks ostuks laenas kinnisvarahooldusfirma majahoidja, kes tagasimaksmise jutu peale ainult kindaga rehmas. Kaheksa kuu pärast oli kohus. Selgus, et noore räbalapuntra isa on tähtis asjamees. Ladus poja tegude eest hüvitise sularahas peo peale. Liljeqvist lubas, sõrm piiblil, Iltalehti telefoninumbri ära unustada. Pärast uusi prille ja kunsthambaid jäi taskusse veel paras patakas rahatähti tasuks valu ja kannatuste eest. Liljeqvist maksis kõik arved ja viivised ning ülejäänud raha eest alimendid kaheks aastaks ette. Endine abikaasa, kelles Liljeqvisti saatus kaastunnet äratas, avaldas Facebookis tänu ja soovis kiiret paranemist.

Ja ühel pikaleveninud õhtul tõmmati koos kinnisvarahooldusfirma majahoidjaga loole lõplikult joon alla. Omavahel sõbrunenud meeste otsaesised leidsid ettevõtmise lõpetuseks kindla puhkepaiga puust lauaplaadil.

Ja siin kiirtee pervel ta nüüd siis oli, päike hakkas metsa taha vajuma ja politsei kannatus kaduma. Härra meisterseletaja kamandati politseiauto tagapingile. Seal jahedas hämaruses nõudis konstaabel kõigepealt isikuandmeid. Liljeqvist otsis rahakotis juhiloa ja palus vajalikud andmed sealt maha kirjutada. Konstaabel jõllitas pärani silmi esmalt laual lebavat vana papitükki ja siis päikesena säravat Liljeqvisti. Et mida? Kas juhiluba ei pidanud olema mitte politseis hoiul? Liljeqvist seletas, et oligi, kolm kuud. See on otsata pikk aeg sellele, kes peab raha ja teenimisvõimaluseta kodus küüsi närima. On arusaamatu ja ebaõiglane, et kõigepealt lüpstakse inimeselt trahvideks kogu vaevaga teenitud raha ja siis võetakse takkapihta õigus tööd teha. Liljeqvisti majanduslik olukord ei läinud mitte ainult allamäge. See lagunes täiesti koost, kuni leidis aset too õnnelik vägivallajuhtum. Ilma selleta maksaks Liljeqvist veel praegugi, aasta hiljem, kahekordsest karistusest tekkinud arveid. Õnnelik raibe, pudeliga pähe saanud mees.

Politsei kordas kuuldu üle. Sellest on siis möödas aasta? Juhiluba võeti seega ära poolteist aastat tagasi kolmeks kuuks? Selle arvestuse järgi sai Liljeqvist load tagasi aasta ja kolme kuu eest? Kas poleks olnud mõttekas sedagi politseile mainida, mitte ainult lubade äravõtmist?

Veokijuht kahetses oma mõtlematust ja maalis paari lausega pildi päevast, mil juhiluba talle tagasi anti. See oli tõeline pidupäev, kuigi palju argisem kui lubade ära võtmine. Liljeqvist sai selleks puhuks haiglast puhkust ja saatjagi anti kaasa. Tal oli pea kipsis ja nina nagu pannkook. Isikut tõendas ta sünnitunnistusega.

Pilk liiklusregistrisse kinnitas Liljeqvisti sõnu. Konstaabel vangutas pead. Mees irvitas ilmselgelt politsei üle. Ja see naeratus! Valgete hammaste vahel ragises juba viies kivikõva karamell. Hambumus tundus olevat õige heast materjalist. Mis viga naeratada. Politseinik ohkas väsinult ja andis teisel pool lauda istujale käega märku jalga lasta.

Liljeqvist torkas juhiloa laualt rahakotti ja astus politseiautost välja. Nende peatuspaika kiirtee ääres keeras hõbehall rendibuss, küljel tabavalt valitud firmanimi. Lõbus seltskond pudenes metsa alla vett laskma. Lipsustatud juht tervitas Liljeqvisti. Sama töö ja sama tee. Kiirteel andis tuttav treilerisemu signaali ja kihutas edasi põhja poole. Liljeqvist lehvitas kolleegidele, ronis kabiini ja lükkas digikaardi seadmesse.

 Sõiduaega jätkub Kärsämäeni. Paanulinnas istub ta autojuhtide peatuspaigas saunalavale ja pärast sauna võtab vorsti ja kartuleid. Kui hea on vabalt hingata.

LOO LÕPP.

MEELDIB FACEBOOGIS